Kui ühes eelnevas postituses valitsuse plaani kohta müüa varasid arvasin, et selle asemel oleks targem investeerimise tarbeks madala intressiga laenu võtta või koguni võlakirju välja anda, just selleks et oleks paremini jälgitav, mida rahaga tegema hakatakse.
Siis nüüd selgus valitsuse plaan lisaks varade müügile veel laenu juurde võtta. Põhjus olevat see, et oleks puhver, juhul kui eelarvest ei suudeta (vaatamata mitmele maksutõusule) leida omaosalust Euroopa rahastusega projektide tarbeks.
Selle kiire blogipostituse mõte on hoopis juhtida tähelepanu asjaolule, et laenu intress tuleb kindlasti kallim, kui riigi enda võlakirjade intress. Nimelt võetakse laenu EIB-lt, kes omakorda annab välja võlakirju börsidele. Intressiga kaetakse EIB tegevuskulud, ehk nad ei anna kindlasti odavamalt laenu, kui on võimalik võlakirjaturgudelt saada.
Miks me maksame Euroopa Investeerimispanga tegevuskulud kinni? Miks Eesti ei arenda kohalikke finantsturge ega anna riiklike võlakirju välja - eriti praguses keskkonnas, kus intressid on ajalooliselt kõige madalamal tasemel ning keskpangad ostavad valitsuse võlakirju kokku?
Mõned võivad väita, et riikliku võlakirjaturu väljaarendamine on kulukas. Jah, aga see on ühekordne kulu, mis jääb riiki. Lisaks võimaldaks Eesti riiklike võlakirjade väljaandmine kõik eelnevalt võetud võlakohustused oluliselt odavamalt refinantseerida. Eesti on euroala üks väiksemate võlakohustustega riik, meie võlakirjade vastu tunneksid huvi lisaks keskpankadele pensionifondid, investeerimispangad ja paljud muud asutused. Kui nii palju suuri asutusi hakkaks neid võlakirju ostma, siis intress kujuneks väga väga madalaks (tänasel päeval on aktuaalsed paljudes riikides kauplevad negatiivse intressiga võlakirjad).
Pakun, et valitsus pole huvitatud selle võimaluse kasutamisest, sest selleks on vaja rohkem vaeva näha ning lihtsam on laenu võtta olemasolevat lepingut pikendades ning maksta rohkem.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar